Reoloogilise paksendaja väljatöötamine

Reoloogiliste paksendajate väljatöötamine on olnud oluline verstapost materjaliteaduse ja tehnika ajaloos. Reoloogilised paksendajad on materjalid, mis võivad suurendada vedelike, suspensioonide ja emulsioonide viskoossust ja/või reguleerida voolavusomadusi.

Esimene reoloogiline paksendaja avastati juhuslikult 19. sajandil, kui vee ja jahu segul lasti mõnda aega seista, mille tulemuseks oli paks geelitaoline aine. Hiljem leiti, et see segu on lihtne jahuosakeste suspensioon vees, mida saab kasutada paksendajana erinevates rakendustes.

20. sajandi alguses avastati, et teistel materjalidel on paksendavad omadused, nagu tärklis, kummid ja savi. Neid materjale kasutati reoloogiliste paksendajatena mitmesugustes rakendustes, alates toidust ja kosmeetikast kuni värvide ja puurimisvedelikeni.

Nendel looduslikel paksendajatel oli aga piiranguid, nagu muutuv jõudlus, tundlikkus töötlemistingimuste suhtes ja võimalik mikrobioloogiline saastumine. See tõi kaasa sünteetiliste reoloogiliste paksendajate, nagu tsellulooseetrid, akrüülpolümeerid ja polüuretaanid, väljatöötamise.

Tsellulooseetrid, nagu naatriumkarboksümetüültselluloos (CMC), metüültselluloos (MC) ja hüdroksüpropüültselluloos (HPC), on tänu nende ainulaadsetele omadustele, nagu vees lahustuvus, muutunud üheks kõige laialdasemalt kasutatavaks reoloogiliseks paksendajaks erinevates rakendustes. pH stabiilsus, ioontugevuse tundlikkus ja kilet moodustav võime.

Sünteetiliste reoloogiliste paksendajate väljatöötamine on võimaldanud koostada ühtlase jõudluse, parema stabiilsuse ja täiustatud funktsionaalsusega tooteid. Kuna nõudlus suure jõudlusega materjalide järele kasvab, eeldatakse, et uute reoloogiliste paksendajate väljatöötamine jätkub materjaliteaduse, keemia ja inseneriteaduse edusammude tõttu.